MIS MÕJU ON LÄHISUHTEVÄGIVALLAL LASTELE?

On üsnagi võimatu üritada ennetada lastel pealtnägemast lähisuhtevägivalda. Nad võivad näha või kuulda vägivallahoogu pealt, olla ise kuritarvitatud või olla osaline vägivallas (näiteks laps on ema süles kui kuritarvitaja lööb ema) – nad elavad läbi juhtunu tagajärjed ning tunnetavad ärevust, mis hoiab kuritarvitamisprotsessi pidevas ringluses. Isegi kui lapsevanemad arvavad, et nende lapsed ei saanud päriselt aru, mis toimus võivad lapsed siiski mitmetel juhtudel hiljem rääkida juhtunust üsna detailselt.

„Mul oli tavaks oma toas istuda ning ma kuulsin pealt, kuidas nad riidlesid. Siis äkitselt kõlas mu ema karjatus ning ma teadsin, et isa oli teda löönud.“ (katkend Jay loost)

Mõnikord tõmmatakse ka lapsed koduvägivalda – kui nad üritavad kaitsta oma väiksemat õde või venda, või ka siis kui nad üritavad kaitsta lapsevanemat, keda füüsiliselt kuritarvitatakse.

„Kui ma olin 8aastane sai mu ema isast lõpuks ometi lahti, kuid see ei takistanud tal meile muresid tekitamast. Vahetevahel tuli ta ikkagi meie juurde koju ja ajas mu ema köögis nurka samal ajal röökides ta peale. Selleks ajaks oli minu väikevend juba sündinud nii, et ma viisin ta alati ülakorrusele ja rahustasin teda. Samal ajal aga oli minu vanem vend allkorrusel ja üritas isa ema juurest ära ajada.“ (katkend Jay loost

Tavapärane uskumus lastevanemate seas on, et ükskõik mis probleemid, aga laste pärast tuleb ikka kokku jääda. AGA nagu on näha Jay loost, siis lapsed ise hoopiski eelistaksid enamikel juhtudel siiski seda, et nende vanemad läheksid lahku ning nad ei pea enam vägivalda läbi elama.

Lähisuhtevägivallas on tihedane kaaslane füüsiline vägivald. Samas sellistes peredes kasvavad lapsed aga peavad väga tihti olema tunnistajateks ka emale suunatud emotsionaalses vägivallas - näiteks kui isa laste juuresolekul sõimab ema erinevate „nimedega“, süüdistustega ja ähvardustega. Nagu juba eelnevalt mainitud – lähisuhtevägivallas, kus kuritarvitatakse (naissoost)

abikaasat/elukaaslast on väga tõenäoline, et peres kasvavaid lapsi kuritarvitatakse niisamuti. Emotsionaalse vägivalla osas on see kindlasti nii – lapse enesehinnangut tehakse pidevalt maatasa tema peale karjudes et ta on loll või et ta ei püüa piisavalt, või tihti antakse ka segaseid sõnumeid selle kaudu, kus ühel hetkel saab laps kiita ning teisel juba jälle karjutakse ta peale. Erinevalt füüsilisest osalusest või otsesest kuritarvitamisest sellistel emotsionaalselt hävitavatel aktidel on lastele kahjulik ja tihti ka pikemaajaline mõju.

„Inimesed räägivad statistikast üsna suvalistes numbrites öeldes, et 70% kuni 80% kuritarvitajate lastest on samuti vägivalla ohvriks langenud. See statistika on aga vale. IGA LAPS, kes on lähisuhtevägivalla tunnistajaks on ka ise lähisuhtevägivalla ohver. Kuna ma ise olen kunagi olnud kuritarvitatud laps ja hiljem täiskasvanu eas üritanud sellest kõigest paraneda, siis võin öelda, et võrreldes sellega kui mind kuritarvitati ja minu ema kuritarvitati - mulle läks see rohkem hinge kui minu ema sai vägivalla osaliseks.“ (katkend Carla loost)

„Üks minu vanematest vaidleb teisega ning kuritarvitab teda nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Siis ta aga pöördub ka meie, laste poole, ning vahetevahel kuritarvitab meid samuti. Kui see vägivald välja arvata, siis me *armastame* seda vanemat, aga ta *ei meeldi* meile. Me ei tea, kuhu minna või mis siis saaks kui sellest kusagile raporteeriksime nii et seetõttu me polegi sellest kunagi kedagi teavitanud kuigi see on eksisteerinud meie peres nii kaua kui ma mäletan ja kogu nende abielu.“ (17aastane tüdruk)

KURITARVITAMISE MÕJU SELLE PEALTNÄGIJALE/TUNNISTAJALE

Paljudel lastel, kes on pealtnägijateks/tunnistajateks vägivallale, mis pannakse toime nende emadel, on täheldatud tõsiseid käitumisprobleeme ja/või emotsionaalseid probleeme - psühhosomaatiline (tingitud kehaline vaevus), kokutamine, ärevustunne ja hirmud, unehäired, kontrollimatu nutmine ja probleemid koolis.

See, milliselt vägivald lapsele mõjub oleneb igast lapsest individuaalselt – tema vanusest ja soost, kui palju vägivalda lapse juuresolekul toimub, kui palju laps ise selles protsessis osaleb, tema enda isiksus ja ka toetus väljastpoolt. Kuigi antud teemas uuringute osa on suhteliselt puudulik, on siiski üldistavalt tehtud kokkulepe, et Koduvägivald ja Kuritarvitamine on mõlemad üliolulised faktorid selleks et tagada nii praegu kui ka tulevikus lastele heaolu. Olgu ära märgitud, et tänaseks on avastatud märkimisväärne seos koduvägivallal/lähisuhtevägivallal ja laste seksuaalsel kuritarvitamisel.

Lühikokkuvõte sellest, mida lapsed võivad läbi elada seoses lähisuhtevägivalla tunnistajaks olemisega:

• Emotsionaalsed Probleemid: nutmine, ärevustunne ja kurbus, segadustunne, viha (see võib olla suunatud mõlema vanema suunas kui ka teiste laste jne), depressioon, enesehävituslik käitumine, halvad unenäod, hirmud ja foobiad. Väiksemate laste puhul on tavalisteks söömis- ja unehäired. Lapsed võivad põdeda ka PTSD-d (Post-Traumaatilise Stressi Häire).
• Käitumishäired: agressiivsus, problemaatiline nii kodus kui koolis, endassetõmbunud / isoleerib end teistest, regressiivne käitumine (tita pudikeele rääkimine, nõuab lutipudeleid ja lutte jms), halvemad akadeemilised tulemused koolis.
• Füüsilised Probleemid: voodisse pissimine, närviline / tõmblemine, peavalud või kõhuvalud, oksendamine, toitumishäired, magamatus.

Vanemad lapsed tunnevad end tihtipeale ise süüdi asetleidvas vägivallas, eriti just siis kui on tegemist väga raskete vägivallajuhtumitega. Lapsed, kes elavad kuritarvitavas keskkonnas võivad suhete rahumeelse hoidmise eesmärgil vägivallale ja sellega kaasnevatele ohtudele isegi „läbi sõrmede vaadata“.

Kindlasti tuleb meeles pidada, et olukordades, kus laps ei ole otseselt kuritarvitamise sihtmärgiks või „kõigest“ tunnistajaks - võib selline vägivald tekitada lapsele väga tõsise psühholoogilise trauma ja mõjuda pikemaajaliselt. Viimasega on tahetud öelda, et koduvägivalla / lähisuhtevägivalla mõju ei ole vaid tänane või homne, vaid see mõjutab otseselt lapse pikemaajalist tulevikku - lapse võimet täiskasvanueas luua ja hoida terveid inimsuhteid oma elus.

„Ma olen nüüd 13aastane ja otsustasin, et peaksin lähemalt uurima koduvägivalla / lähisuhtevägivalla kohta kuna ma mõistsin mõnda aega tagasi, et see mis ma väiksemana läbi pidin elama oma kodus oli tõeline õudusunenägu. Kas see on mind mõjutanud? Mitmel moel, jah. Eelmisel aastal üritasin ma endale füüsiliselt haiget teha selleks, et põgeneda emotsionaalsest piinast, mida ma tundsin seoses läbielatuga. Ma tundsin, et mul polnud mitte kedagi kellega rääkida. Sõprade abiga on mul nüüdseks veidi parem, kuid paranemiseni on veel pikk-pikk teekond.“ (katkend J loost)

Lapsed, kes on olnud tunnistajateks koduvägivallas / lähisuhtevägivallas on vahel pidanud elama läbi ka vägagi piinarikkaid „pause“ oma suhtes mitte-kuritarvitava lapsevanemaga. Tihtipeale teatavad naised, et lapsed on otsustanud astuda isaga ühele poolele, et veelgi tekitada emotsionaalset või isegi füüsilist vägivalda oma emale või isegi otsustavad elada edasi oma isa juures just siis kui emal on õnnestunud kuritarvitava isa juurest ära kolida ning suhe lõpetada. Kohati jääb vahel tunne, et kuritarvitavatel abikaasadel (meessoost) on märksa parem positsioon, mis tagaks lastega kooselamise õiguse.

Lapsi aga ei saa selles otsuses süüdistada - nad on oma vanemate negatiivset omavahelist suhtlust näinud pealt juba aastaid ning ära õppinud, et isa on tugevam ja ema nõrgem pool (vähemalt selline mulje jääb lastele). Neile ja nende ellujäämisinstinktidele on „loogiline“ olla selle vanemaga, kes on tugevam (lootuses, et nii on võimalus ka võib-olla mingil määral vältida isa poolt tulevat viha ja kuritarvitamist). Kuigi selline käitumine on mõneti arusaadav, on see siiski väga valulik asjaolu lapse emale.

Lõpetuseks - lapsed, kes on kuritarvitamise tunnistajaks, on väga sageli ka ise osutunud kas otseseks kuritarvitamise ohvriks ja/või kuritarvitaja poolt tehtud vägivalla protsessis osaliseks:

„Nüüd ta oli hakanud tooma ka beebit otseselt kuritarvitamise osaliseks. Ta tõstis pisikese üles ja karjus talle, et vaata oma lolli ema, ta on hoor, temast pole mingit kasu ja küll me temast lahti saame. Laps karjus kuni oli näost tulipunane, kuid isa ei näidanud üles mingeid kaastundemärke. Vastupidi, tundus, et ta sai mingisuguse haiglasliku „laksu“ sellest, et tal oli võimalus omada kontrolli mitte ühe vaid lausa kahe inimese üle. Jõulude ajal ta keeras ära ning lõhkus meie jõulupuu ning purustas kõik kingitused. Sellised olid minu beebi esimesed jõulud.“ (katkend Belinda loost)

Käesolev artikkel on tõlgitud UK lähisuhtevägivallale pühendatud kodulehelt Hidden Hurt :

Children witnessing Domestic Violence

Return from MIS MÕJU ON LÄHISUHTEVÄGIVALLAL LASTELE to Hidden Hurt Home.